Teisipäev, kahekümne kolmas päev

VELVE

Hommikul oli ilm aknast vaadates nadimast nadim. Sadas lumelörtsi.
Teel rongijaama puhus väike tuul ja polnudki midagi hullu.
Teadsin, et meie maija tuli eile uus elanik, Arne (täitsa meie nimi, aga hääldatakse täiesti teisiti).
Hooldaja Lotte tuli vastu, nägi mind ja teadis, et saab minna Peteriga tegelema, mina tegelen teiste hommikusöögiga.
Sain lauda Knudi, Selma ja Arne.
Hooldaja Susan tõi Ruthi. Hommikusöök kujunes peale Grethe saabumist väga lustlikuks.
Knudi naise nimi on Grethe. Knud küsib pidevalt kas Grethe on siin, kas ta tuleb täna, kas mind täna viiakse koju, mis päev täna on... jne  (ise ta ei mäleta, mis küsinud on, ja kas üldse küsinud on).
Meie 100 aastane Grethe, tema on ju siin....Grethe, kas tema ei sobi, on ju siin. Kõigil oli nalja kui palju.
Ruth suhtles täna minuga:)
Aarnel oli probleeme kodunemisega. Küll soovis kontorisse minna, küll pani tulesid põlema. Siis kodused helistasid. Rahunes, rääkis ehitusmeestega oma vajadustest (enne mina kiitsin tema uut elamist).
Tänase päeva kokkuvõtteks on mul kõige parem meel, et Ruth lasi mu enda ligi.
Vaatame taas mis homne päev toob.

ENE-LY

Tööle jõudes, tõttas mulle vastu rõõmus Elliot (meie maja kutsa) - nii tore oli teda näha.
Elliot on kõigile majaelanikele suureks rõõmuks.
Tööl olid kõik minu lemmikud-Annete, Helle ja Elsa (Islandi tüdruk).
Täna viisin läbi väikese võimlemise tunni. Kohal olid Birgit, Bodil, Biethe ja Hanna ning Elsa ja Annete. Peale võimlemise tundi palusin, et Elsa räägiks mõne vahva Islandi muinasjutu .
Istusime ringis ja kuulasime Elsa jutustust (mina kahjuks tuhkagi aru ei saanud-see oli muidugi minu probleem, et Taani keelt ei mõista).
Täna oli ka šopingupäev. Birgit, Bodil ja Biethe ostsin mitu pakki kommi.





















Ja juba oli märkamatult saabunud lõunasöögi aeg.
Täna lõunaks : krevetid saiaga ning riisipuder kaneeliga. Muideks, riisipuder on Taanis traditsiooniline jõulusöök.
Nõud nõudepesumasinasse ja söögilaud korda.
Siirdusime Birgiti ja Bodiliga tegevusmajja, kus üks juhendajatest tegeles mulle tuttava dekupaaž tehnikaga (koolis õppisime).
Valdavalt räägiti juttu, joodi kohvi, söödi kommi ja tunti ennast lihtsalt  mõnusalt.