Reede, 16. märts 2018

Reede, viies päev

VELVE

Tänane hommik oli väga tuuline ja külm. Maija jõudes istusid lauas Knud ja Grethe.
Minul tekkis kusimus kus Selma on? Varsti ta toodi, pestud ja hooldatud.
Hommikusöök sai söödud.
Ruth on endiselt raske, tema juures on pidevalt üks meie maja hooldaja.
Tegin kõiki töid koos Katrinaga, kes on kõigest 22 aastane...
Katrina otsustas täna küpsetada.
Vahepeal aitasime Peterit.
Tuli tegevusjuhendaja ja küsis, kas tuleksin appi piljardi mangimise juures, tuleb 6 inimest (minul vaja Knud sinna meelitada).
Selma soovis natuke õues käija, oli väike tore jalutuskäik.
Läksime Knudiga piljardit mängima. Tegevusjuhendaja läks veel inimesi juurde tooma, mina lõbustasin seniks teisi (pakkusin kohvi, pirukat, vett).
Knud oli tubli, mängis natuke, aga siis loobus ja tahtis koju.
Mina läksin tagasi ja aitasin veel kaks tublit piljardimängijat nende kodudesse.
Peale lõunat tuli minu juurde meie maja juht Dorthe ja küsis, kas ma olen nõus olema natuke kauem.... olin nõus.
B maija tuli kitarriga mees....
Katsime laua.
Jõime iirikohvi ja laulsime koos.

ENE-LY

Minu hommik algas ülirahulikult. Bodil oli ainukesena varakult üleval ja istus juba hommikusöögi lauas. Võtsin kohvi ja istusin tema juurde. Kahjuks Bodil inglise keelt ei oska , aga naeratab vahetpidamata.
Varsti saabusid ka Birgit ja Edith ning Vivi. Vastavalt nende soovile katsime laua. Birgit soovis jogurtiti helvestega, kohvi ja mahla, Edith soovis röstsaia juustuga ja kohvi ning ingveri napsu ning Vivi jogurtit, vett ja teed.Isegi nõud pannakse lauale vastavalt nende soovile. Birgit sõi jogurtit suurest kausist, Vivi aga soovis väikest.
Lubasin eile Birthega (kes, sõidab elektrilise ratastooliga) ja Hannega (kes kasutab tavalist ratastooli) õue jalutama minna , aga kahjuks täna oli väga tuuline ja külm ilm ning see plaan jäi katki. Väikese jalutuskäigu tegin Bodiliga. Käisime vaatamas Velve maja ja nende pühadeks ettevalmistatud/kaunistatud ruume. Bodilile väga meeldivad kõiksugu ehted ja värvilised kaunistused.
Pärast jalutuskäiku istusid Bodil ja Birgit suures toas teleka ees. Birgit  tukastas ja kohati ka norsatas. See tegi muidugi Bodilile nalja, kes siis norskamist järgi tegi ja Birgitit muudkui togis. Birgit ei pahandanud - nad on ju suured sõbrad.
Lõunasöögiks olid kartulikroketid, hautatud juurvili ja loomaliha ning magustoiduks jäätis. Kõik oli väga maitsev.
Kuna täna on reede, siis see on pidupäev. Minu majast osalesid peol Bodil, Birgit ja Birthe ning Islandist pärit Elsa ning mina.  Istusime ümber laua, jõime iirikohvi, sõime kartulikrõpse ning kooki. Kõigile anti kätte lauluraamatud ja kitarrimuusika saatel lauldi koos.
Oli tore ja meeldejääv päev.
 Ja nii lõppeski esimene töönädal Taanis.





Neljapäev, 15. märts 2018

Neljapäev, praktika neljas päev

VELVE

Hommikul läksime tööle nagu ikka. Ilm tõotas tulla ilus. Päike piilus pilvevahelt.
Hommikulauas istusid Knud, Selma ja Grethe. Kõigil soovitud toit olemas. Istusin nende kõrvale ja jõin koos nendega kohvi. Siis soovis Grethe oma tuppa minna (tema on juba ligi 100 aastane ja vanim meie seltskonnas). Grethe tahab alati kaasa võtta oma joogiklaasi.
Knud ja Selma arvasid, et võiksid täna jalutama tulla, aga... ilm pööras tuuliseks ja pilviseks.
Aga mina....
Minul paluti õuest tuua lihavõtte kaunistuste jaoks pajuoksi. Ja nii, et jätkuks meie maja kolmele korpusele (D, E, F) kaasa anti oksakäärid ja pang. Enne näidati, et võibolla leidub neid võsas ponide juures (muide kas olen maininud, et hooldekodus on lisaks koertele ja kassidele kanad ja 2 poni)
Pajuoksad leidsin ponide lähedalt tiigi äärest. Terve maja oli rõõmus kui pajuokste sülemiga tuppa naasin.
Lisaks Tove söötmisele (ta jäi hommikusöögilaua ääres magama, ravimitte sissevõtmine jäi poolikuks) Selma ja Knudiga suhtlemisele, sai terve F korpus ilusaks ja jäi saabuvate pühade ootele.

ENE-LY

Tänane hommik oli kuidagi liiga rahulik. Kolm prouat Edith (99), Birgit ja Bodil ei tahtnud kuidagi laua tagant püsti tõusta ja nii ma istusingi nendega seal. Kahjuks ükski neist inglise keelt ei osanud ja nii me seal vaikisime ning mõtisklesime. Mis mulle tõesti väga meeldib siin, on see, et kedagi ei sunnita kuhugi minema, kõigi soove arvestatakse, kõik on rahulik ja sõbralik.

Siis saabus meie seltskonda Birthe (kes on elektrilises ratastoolis) ja kes oskab ka inglise keelt mingil määral. Esimestel päevadel põrnintses Birthe mind altkulmu ja umbusklikult. Täna saime sõpradeks.
Lobisesime pikalt. Eriti huvitatud oli ta minu Zara lilledega pluusist-küll ta imetles seda ja pakkus välja, et ta tahaks selle ära osta ning maksab kõvasti rohkem kui see tegelikult väärt on. See oli kõik nii naljakas ja lõbus - itsitasime koos.
Lõunalauas küsis Vivi (kena proua, kelle on Parkinson algusjärgus), kas ma tahaksin taani keelt õppida - ta oleks valmis mind õpetama. Vivi rääkis ka väga kenasti inglise keelt.

Lõunasöögiks oli täna kummaline hapukas piimasupp rosinatega ja kotlet kartuli ja praetud sibulatega. Paljud jälle piimasuppi ei söönud, aga mina tahtsin küll maitsta (nagu Reikop).
Peale lõunat hakati sättima, et  bussidega kinno minna. Kõik, kes soovisid, said minna - olenemata tervislikust seisundist. Ratastoolid tõsteti bussi nagu naksti.
Ainult päris voodihaiged jäid koju.
Enne kinno minekut kutsus Annette mind vaatama kuidas tõstukit kasutatakse. Nimelt igas toas on lagepidi liikuv tõstuk, mellega tõstekse ratastooli, viiakse pesema jne. Väga mugav kasutada ja ei mingit punnitamist. Hooldajad ise ei tõsta elanikke, seda teevad abivahendid.

Ja veel, istusime Birthega lõunalauas, kui sinna saabus kohalik töömees seadeldisega , millega sai ratastooli rehve täis pumbata. Kõik siin sujub nii loogiliselt ja ei mingit muret, et keegi oma rolli ei täida.

Peale tööd sõitsime Asnas´i.













Kolmapäev, 14. märts 2018

Kolmas päev, jätkub...

ENE-LY

Pärast hommikusööki oli minu rõõmurullidel (Birgitil ja Bodilil)  samuti ettenähtud võimlemise tund ja peale seda kohvik ning muinasjuttude ettelugemine - sellest kirjutas Velve eespool.
Lisaksin ainult seda, et võimlemise harjutused olid väga head (venitused ja harjutused palliga) - tegime neid harjutusi ise ka aktiivselt kaasa. Ja antud võimlemise tund kestis ikka pea tunni ning peale seda oli veel trepist edasi-tagasi kõndimine. Endalgi võttis võhma välja. Uskumatult tihe ja pikk treeningtund ja kõik vanakesed vihtusid kaasa teha - muidugi igaüks omamoodi.
Treeningult tagasijõudes oli kohe lõunasöök. Täna oli lõunasöögiks Taani traditsiooniline supp - riisitaolised terad ja ananassitükid sees. Pooled keeldusid suppi söömast. Mina proovisin küll suure huviga-kas ta nüüd maitses? Seejärel oli kartul ja kanakaste. Lõunalauas löödi veeklaase kokku ja hõigati kelmikalt "skool".
Ühel hetkel avastasin, et minu näolihased on permanentselt naeratusasendis :) - teisiti vist sellises asutuses olla ei saakski.
Täna oli veel üks tore kohtumine. Nimelt tutvusin Hanne (raskelt parkinsoni põdev ilus vanaproua) kauni tütrega. Tütar rääkis, et ema on terve elu olnud väga rõõmsameelne ja positiivne ning isegi nüüd haiguse viimases staadiumis on ta nägu kogu aeg naerusuine ja silmad säravad. Rääkisin tütrele, et sain tema emaga rääkida inglise keeles, mille peale oli tütar imestunud, et ema üldse inglise keelt oskab.

Tööpäeva lõppedes sõitsime rongiga Vig-st Nykobingi.
 Koju jõudsime peaaegu pimedas:)




Vahva päev oli:)









Kolmas päev, ehk siis kolmapäev

VELVE

Täna tahan tutvustada oma nn maja elanikke. Neid on 6.
Igaüks elab oma toas, kus on lisaks voodile lükanduksega pesuruum, kuhu mahub sisse ka pesuraamiga. toas on suur televiisor, kööginurk.
Noo nii:
Peter- temal on liikumise ja väljendamisega raskusi, tema kasutab erinevaid hooldaja abivahendeid    (tõstuk, libilina, spetsiaalne ratastool)

Knud- tore mees, kes igatseb hetkel oma naist (naine on haige). Knudil on  lühimalu, ehk siis ta võib iga minut küsida mis täna toimub, mis päev on.

Tove- tema on meil dementne.

Selma - 93 aastane vanaproua, kes tunneb koduigatsust. Ta on pärit väga suurest perest, käinud koolis vaid 7 aastat, aga pursib minuga inglise keelt. Muidugi on probleeme mäluga.

Grethe- ligi saja aastane. Eile käisin temaga õues, täna ta oli väsinud.

Ruth- dementne, eile oli temaga kõik enamvähem korras. Täna oli ta kuri, ei tahtnud peale hooldaja Lotte kedagi näha ega kuulda. Mind oli hoiatatud tema sellise käitumise eest.

Mis siis täna juhtus.
Läksin hommikul kohale Knud, Selma, Grethe istusid hommikulauas, tervitasid mind, kui vana tuttavat:)))
Täna oli meil võimlemise ja ettelugemise päev.
Trükitud plaanis oli, et ettelugemine pidi toimuma enne võimlemist. Läksime siis Knudiga peamaija , saime koodiga värava avamisega hakkama... aga seal ei ei toimunud veel midagi.
Kõndisime Knudiga tagasi, ootasime voimlemise aega. Knud kõndis ringi ja küsis, mis meil täna plaanis on? Võimlemine:)))
Kui aeg saabus oli ka Selma nõus kaasa tulema. Knud mina ja Selma siirdusime peamaija ja.... tegime läbi isegi minule mõnusad venitus harjutused.
Siis... tuli enne lubatud lugemine koos kohvi, küpsiste ja šokolaadidega. Kas teate, et siinne kukk ei tee kikkerikkiiii, vaid kykirikyy.
Knud ja Selma olid ettelugemise ajal mures, kas nad ikka õigeks ajaks lõunale jouavad? Jõudsime ja varemgi veel.
Lõuna lauas küsis Knud korduvalt, mis päev on: KOLMAPÄEV:) Selle päeva nimi on seotud Taani iidse legendiga. Selle peale vottis Peter laulujoru üles, teised laulsid ka.
Meil oli tore.
Hommikul teisaldasin Peterit peale hommikusööki voodisse koos hooldajaga, sain hakkama. Peale lõunat oli ta voodis, aga soovis taas tooli. Aitasin hooldajat:)))
Vaatame, mis homne toob:)



Teisipäev, 13. märts 2018

Teine päev, jätkub....

ENE-LY jätkab....

Hommik algas Bodili ihupesuga. Elsa (minu juhendaja) läks kõigepealt Bodili tuppa ja palus tema käest luba, et kas mina võiksin ka protseduuril osaleda. Bodil oli nõus ja mina võisin tuppa siseneda.
Aitasime Bodili riidest lahti ja siirdusime tema vannituppa. Märkuseks, et igal elanikul on oma tuba koos suure vannitoa ja WC-ga. Põlled ette ja kindad kätte ning pesu võis alata. Bodil ise oli protseduuri ajal aktiivne ja rõõmsameelne. Ja veel, Bodil kandis hulgaliselt käevõrusid , kaelaehteid, sõrmuseid, kõrvarõngaid ja neid ta loomulikult pesemise aja ära ei võtnud:)
Seejärel hommikusöök, mis  on vastavalt elaniku soovile. Kes soovib röstsaia juustuga, kes jogurtit helvestega jne Kes soovib mahla, teed või kohvi - nii seda ka neile serveeritakse. Valdavalt armastavad sealsed elanikud joogiks hommikukohvi. Ühel proual (kel on raske parkinsoni tõbi) peab iga päev olema kindlasti ka ingverinaps.
Söögid söödud ja joogid joodud siirdusin Birgiti ja Bodiliga bussireisile. Peale meie kolme toodi bussi ka kaks ratastooli elanikku, kes tõsteti sinna koos ratastoolidega. Bussireis kestis veidi üle tunni ja pakkus minu hoolealustele kapaga elevust ja oli põnev ka minule.
Bodil ja Birgit (mõlemal on Altzheimeri tõbi) on suured sõbrannad ja käivad igalpool kahekesi koos. Reisi ajal nad muudkui sädistasid rõõmsalt  -  nii vahva oli neid kahte vaadata.
Üks ratastoolis kaasreisija tudus kenasti kogu reisiaja:).
Tagasi tulles asusime kohe lõunatama (kell 12.00). Viis elanikku, Anette, Elsa ja mina istusime kenasti kõik koos lõunalauas. Kolm elanikku sõid oma toas.
Toit ole väga maitsev- loomaliha, mõnus tummine veinikaste, pärlsibulad, marineeritud suvikõrvits ja seejärel valge kreemine magustoit.
Minu hoolealused Birgit ja Bodil sättisid ennast kohe peale sööki peamajja šopingule,et endale jalanõusid soetada. Lisaks võtsime kaasa ka  kaks elanikku ratastoolidega.
Hannus (kel parkinsoni tõbi) soovis sealt kiiresti koju tagasi sõita-nii ma tegingi. Tema voodini jõudes, olin väheke nõutu, kuna ei olnud näinud, kuidas teda ratastoolist voodisse teisaldatakse.
Kuna tal on raskekujuline parkinson, siis tuleb temaga väga ettevaatlikult toimetada.
Proovisin temalt teada saada, et kuidas talle endale oleks see protseduur kõige mugavam.
Lõpptulemusena tegin ikkagi õieti, et hakanud oma oskusi/või oskamatust  demonstreerima. Ootasime Anette ära ja mis selgus - teda ei tõstetud otse ratastoolilt voodisse, vaid kasutati mulle võõrast abivahendit ning seejärel reguleeriti voodi vastavalt tema soovile (pea ja jalad kõrgemale jne)
Siinkohal oli küll abiks ütlus "tark ei torma".
Osad elanikud hakkasid filmi vaatama, osad jälgisid meie kutsu mängulusti jne
Oli vahva ja sündmusterikas päev.










Teine päev

VELVE

Täna oli esimene päris tööpaev.
Läksin hommikul F maija. Jõudsin kohale hommikusöögi ajaks. Lauas istus kolm dementset vanurit, kenad hommikusööginõud ees.
Kaks tänast töötajat ütlesid mulle tere, ja et istu ja joo kohvi.
Olin nende kolmega, kes lauas istusid juba eile kohtunud. Võtsin kohvi, istusin ja hakkasin neile laual olevat pakkuma. Tuli välja, et tegin hästi.
Pakkusin ennast õue jalutama minema. Tuli ainult üks proua, mitte see eilne, ta tundis end täna halvasti, aga lubas tulla homme.
Tänaseks kõik.

ENE-LY

Tööle minnes tervitas mind kõigepealt Annette (meie maja töötaja) kutsu, kes rõõmustab selle maja elanikke pea iga päev.


Esmaspäev, 12. märts 2018

Esimene päev, jätkub...

ENE-LY jätkab...

Muideks, täna me sõitsime Jänest st Taani rongis olid täna kaks Eesti jänest.
Lihtsalt ei olnud pileteid võimalik soetada ei raudteejaamast ega ka rongist. Õnneks vahele ka ei jäänud. Kuna rongipiletite hankimine on veidi keeruline siin Taanimaal, siis tõttasid meile hooldekodu töötajad kohe appi - saime nende kaardid seniks kasutamiseks kuni endale isiklikud saame. Ja ei läinudki kaua aega kui kuupilet kahele oli olemas - selle eest hoolitses Dorthe I (ehk kooli Dorthe).
Dorthe II (ehk hoolekodu Dorthe) - nii nagu Velve kirjutas, tutvustas meile kogu hooldekodu kompleksi ja kõiki kasse, koeri, kanu ja hobuseid. Väljas kõndides tutvustas meid ka  kõikidele vastutulijatele ja kontoriruumides jalutades ka kõikidele sealsetele kontoritöötajatele.

Minu majakeseks saab esialgu hoone C , kus elab 8 elanikku - 1 mees ja 7 naist.
Minuga tegeles täna Islandilt pärit noor naine Elsa, kes õpib sotsiaaltööd ja on antud kohas tööl/praktikal. Elsa tutvustas mulle sealseid elanikke ja kirjeldas ka igaühe olukorda.

Täna käis elanike juures ka nn toidu jm kraami lavka. Nägi välja nõnda, et üks proua lükkas suurt vahvat käru, mis oli pilgeni igasugust kraami täis. Elanikel oli võimalus kodust lahkumata šopingul käia.

Ja vahva seik veel. Elsa küsis minu käest, et kas ma suitsetan - vastasin , et mitte. Ja miks ta seda küsis - te ei arva ära. Nimelt üks meie vanaproua, kes lebab ainult voodis, suitsetab toas.
Kui proual tekib suitsetamise soov, siis kutsub ta hooldaja, kes sätib laua talle rinna ette, ulatab sigaretipaki ja süütab sigareti. Kuna Elsa ise ka suitsetab, siis süütas ta ka endale suitsu ja nii nad kahekesi popsutasid rõõmsalt seal. Proua pakkus ka mulle suitsu, aga ma ei ole veel suitsetama hakanud ja pidin keelduma:). Elsa vabandas viisakalt minu eest:).
See oli vahva kogemus ja samas väga meeldiv.

Tänane päev tööl mööduski tutvumise ja info kogumise tähe all. Ja palju kohvi sai ka joodud:)


Esimese päeva lõpetuseks arvake ära, kes on see siil udus?


                                         Meie hommikune teekond rongijaama suunas.






Esmaspaev, esimene paev

VELVE

Eile sai Dorthega (siinse vastuvõtjaga) kokkulepitud, et kohtume täna kell 7.40 linnakese Vig rongijaamas.
Nii oligi. Dorthe võttis meid sappa ja viis mõneminuti tee kaugusel olevasse hooldekodusse.
Meid võtsid vastu hooldekodu juhid. Kõigepealt jagati meid nn majadesse. Mina sain F maja, Ene-Ly C maja. Siis tehti meile ringkaik, tutvusime kohalike koduloomadega ja elu-oluga.
Mina sõbrunesin täna 93 aastase vanaprouaga, kes OSKAS veidi inglise keelt, kuigi ta kohe unustas, mis oli mulle rääkinud ja rääkis kõike ikka ja uuesti. Homme läheme koos jalutama.

ENE-LY

Meie koduperemehe naine korjas maja eest meie lauakesele värsked lilled - lumikellukesed ja ülased. Siinmail õitsevad juba ka maikellukesed - oma silmaga nägime:)







Pühapäev, 11. märts 2018

Seiklused teel Horvesse


Hommikul äratus 3.40. Lennuk Helsingisse väljus 6.10 ja Helsingist Kopenhagenisse 7.40
Kopenhagenisse jõudsime 8.15 (ikka kohaliku aja järgi:).
Lennud olid tip-top.
Ja nüüd rongipiletit ostma. Õnneks oli iseteeninduskassade juures ka üks töötaja, kellelt sai nõu küsida. Pilet Kobenhavns Lufthavn Til Vig ostetud ja nüüd kähku rongi peale.
1,5 tundi ja olimegi Vig-is. Aga miks seal? Vastust teab vaid tuul.
Ilm oli päris kõle ja tuuline ja meie istusime Vig-i rongipeatuses, et Horvesse tagasi sõita:)




Horve on ju see paik kus on meie kodu järgnevaks kuuks ajaks.
Ega seda ööbimiskohta ka kerge leida ei olnud. Joonise ja GPS-i järgi pea 2 kilomeetrit.
Küsisime ühe kohaliku vanahärra käest teed ja tema omakorda pöördus kohaliku kiirsöögi pitsapoiste poole meie küsimusega. Ka nende arvates oleksime me pidanud oma suurte kohvritega pea 2 kilomeetrit jala kõmpima. Lõpptulemusena viis noor pitsapoiss meid oma autoga ööbimiskohta. Väga kena tema poolt:)

Öömaja peremees võttis meid kenasti vastus. Saime teada, et rongi peale minekuks on olemas ka väheke lühem otsetee ja see on vaid oma 200 m pikk:).
 Tegime Horvele ringi peale, käisime kohalikus toidupoes ja juba tuttavas kiirsöögikohas. Viimasest  tellisime ka ühe spicy pitsa, mis oli muideks väga maitsev. Vahvale pitsapoisile, kes meid oma autoga sõidutas, andsime tänutäheks ühe eestimaise Kalevi šokoaadi.

Velve juba sätib tudule (18.45) :) - minu jaoks on väheke varavõitu.