Neljapäev, 15. märts 2018

Neljapäev, praktika neljas päev

VELVE

Hommikul läksime tööle nagu ikka. Ilm tõotas tulla ilus. Päike piilus pilvevahelt.
Hommikulauas istusid Knud, Selma ja Grethe. Kõigil soovitud toit olemas. Istusin nende kõrvale ja jõin koos nendega kohvi. Siis soovis Grethe oma tuppa minna (tema on juba ligi 100 aastane ja vanim meie seltskonnas). Grethe tahab alati kaasa võtta oma joogiklaasi.
Knud ja Selma arvasid, et võiksid täna jalutama tulla, aga... ilm pööras tuuliseks ja pilviseks.
Aga mina....
Minul paluti õuest tuua lihavõtte kaunistuste jaoks pajuoksi. Ja nii, et jätkuks meie maja kolmele korpusele (D, E, F) kaasa anti oksakäärid ja pang. Enne näidati, et võibolla leidub neid võsas ponide juures (muide kas olen maininud, et hooldekodus on lisaks koertele ja kassidele kanad ja 2 poni)
Pajuoksad leidsin ponide lähedalt tiigi äärest. Terve maja oli rõõmus kui pajuokste sülemiga tuppa naasin.
Lisaks Tove söötmisele (ta jäi hommikusöögilaua ääres magama, ravimitte sissevõtmine jäi poolikuks) Selma ja Knudiga suhtlemisele, sai terve F korpus ilusaks ja jäi saabuvate pühade ootele.

ENE-LY

Tänane hommik oli kuidagi liiga rahulik. Kolm prouat Edith (99), Birgit ja Bodil ei tahtnud kuidagi laua tagant püsti tõusta ja nii ma istusingi nendega seal. Kahjuks ükski neist inglise keelt ei osanud ja nii me seal vaikisime ning mõtisklesime. Mis mulle tõesti väga meeldib siin, on see, et kedagi ei sunnita kuhugi minema, kõigi soove arvestatakse, kõik on rahulik ja sõbralik.

Siis saabus meie seltskonda Birthe (kes on elektrilises ratastoolis) ja kes oskab ka inglise keelt mingil määral. Esimestel päevadel põrnintses Birthe mind altkulmu ja umbusklikult. Täna saime sõpradeks.
Lobisesime pikalt. Eriti huvitatud oli ta minu Zara lilledega pluusist-küll ta imetles seda ja pakkus välja, et ta tahaks selle ära osta ning maksab kõvasti rohkem kui see tegelikult väärt on. See oli kõik nii naljakas ja lõbus - itsitasime koos.
Lõunalauas küsis Vivi (kena proua, kelle on Parkinson algusjärgus), kas ma tahaksin taani keelt õppida - ta oleks valmis mind õpetama. Vivi rääkis ka väga kenasti inglise keelt.

Lõunasöögiks oli täna kummaline hapukas piimasupp rosinatega ja kotlet kartuli ja praetud sibulatega. Paljud jälle piimasuppi ei söönud, aga mina tahtsin küll maitsta (nagu Reikop).
Peale lõunat hakati sättima, et  bussidega kinno minna. Kõik, kes soovisid, said minna - olenemata tervislikust seisundist. Ratastoolid tõsteti bussi nagu naksti.
Ainult päris voodihaiged jäid koju.
Enne kinno minekut kutsus Annette mind vaatama kuidas tõstukit kasutatakse. Nimelt igas toas on lagepidi liikuv tõstuk, mellega tõstekse ratastooli, viiakse pesema jne. Väga mugav kasutada ja ei mingit punnitamist. Hooldajad ise ei tõsta elanikke, seda teevad abivahendid.

Ja veel, istusime Birthega lõunalauas, kui sinna saabus kohalik töömees seadeldisega , millega sai ratastooli rehve täis pumbata. Kõik siin sujub nii loogiliselt ja ei mingit muret, et keegi oma rolli ei täida.

Peale tööd sõitsime Asnas´i.













Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar