Teine päev, jätkub....

ENE-LY jätkab....

Hommik algas Bodili ihupesuga. Elsa (minu juhendaja) läks kõigepealt Bodili tuppa ja palus tema käest luba, et kas mina võiksin ka protseduuril osaleda. Bodil oli nõus ja mina võisin tuppa siseneda.
Aitasime Bodili riidest lahti ja siirdusime tema vannituppa. Märkuseks, et igal elanikul on oma tuba koos suure vannitoa ja WC-ga. Põlled ette ja kindad kätte ning pesu võis alata. Bodil ise oli protseduuri ajal aktiivne ja rõõmsameelne. Ja veel, Bodil kandis hulgaliselt käevõrusid , kaelaehteid, sõrmuseid, kõrvarõngaid ja neid ta loomulikult pesemise aja ära ei võtnud:)
Seejärel hommikusöök, mis  on vastavalt elaniku soovile. Kes soovib röstsaia juustuga, kes jogurtit helvestega jne Kes soovib mahla, teed või kohvi - nii seda ka neile serveeritakse. Valdavalt armastavad sealsed elanikud joogiks hommikukohvi. Ühel proual (kel on raske parkinsoni tõbi) peab iga päev olema kindlasti ka ingverinaps.
Söögid söödud ja joogid joodud siirdusin Birgiti ja Bodiliga bussireisile. Peale meie kolme toodi bussi ka kaks ratastooli elanikku, kes tõsteti sinna koos ratastoolidega. Bussireis kestis veidi üle tunni ja pakkus minu hoolealustele kapaga elevust ja oli põnev ka minule.
Bodil ja Birgit (mõlemal on Altzheimeri tõbi) on suured sõbrannad ja käivad igalpool kahekesi koos. Reisi ajal nad muudkui sädistasid rõõmsalt  -  nii vahva oli neid kahte vaadata.
Üks ratastoolis kaasreisija tudus kenasti kogu reisiaja:).
Tagasi tulles asusime kohe lõunatama (kell 12.00). Viis elanikku, Anette, Elsa ja mina istusime kenasti kõik koos lõunalauas. Kolm elanikku sõid oma toas.
Toit ole väga maitsev- loomaliha, mõnus tummine veinikaste, pärlsibulad, marineeritud suvikõrvits ja seejärel valge kreemine magustoit.
Minu hoolealused Birgit ja Bodil sättisid ennast kohe peale sööki peamajja šopingule,et endale jalanõusid soetada. Lisaks võtsime kaasa ka  kaks elanikku ratastoolidega.
Hannus (kel parkinsoni tõbi) soovis sealt kiiresti koju tagasi sõita-nii ma tegingi. Tema voodini jõudes, olin väheke nõutu, kuna ei olnud näinud, kuidas teda ratastoolist voodisse teisaldatakse.
Kuna tal on raskekujuline parkinson, siis tuleb temaga väga ettevaatlikult toimetada.
Proovisin temalt teada saada, et kuidas talle endale oleks see protseduur kõige mugavam.
Lõpptulemusena tegin ikkagi õieti, et hakanud oma oskusi/või oskamatust  demonstreerima. Ootasime Anette ära ja mis selgus - teda ei tõstetud otse ratastoolilt voodisse, vaid kasutati mulle võõrast abivahendit ning seejärel reguleeriti voodi vastavalt tema soovile (pea ja jalad kõrgemale jne)
Siinkohal oli küll abiks ütlus "tark ei torma".
Osad elanikud hakkasid filmi vaatama, osad jälgisid meie kutsu mängulusti jne
Oli vahva ja sündmusterikas päev.